MEESKOND

Ade Piht

projektijuht

Mina mäletan enda lapsepõlvest rongijaama ootesaali ainult siis, kui juhuslikult sõitsin Narva rongiga.  Millegipärast just Narva rongiga sõites, tundus otsetee  perroonile minna läbi jaamahoone, kui kõndida hoopis ümber maja. Pisikese minu mälupilti on samuti jäänud need mustad ootsesaalis paiknevad neljakaupa ühendatud toolid. Just eelmisel suvel neil toolidel istudes, olles rongijaama ruumides abis korraldamas  lavastust “Aleksei Karenin”, jäi mõttesse kummitama nende ruumide võimalused ja soov, miskit ise seal korraldada.  Uitmõttest ning algselt võimatuna näivast (ulmelise mõttena siiani) ideest sündiski “Tapa rongijaama elluärkamine”.

Betty Abel

projektijuhi assistent

Mulle on rongijaam alati müstilise ja prominentsena tundunud ning väiksena sain tänu vanaisale sinna sisse ka kiigata. Olen kuulnud, et rongijaamast sai parimaid pirukaid ja inimesi oli kui sipelgaid. Vanaema jutustas ka, et ühed parimad külapeod toimusid just seal rongijaamas.

Ade Piht

projektijuht

Betty Abel

projektijuhi assistent

Kaari Aupaju

press ja turundus

Mina käisin Tapa rongijaamas ükskord ammu, kui keegi noor kutt või mitu tegi(d) seal bändiproovi/harjutas(id) niisama kitarri. Ei tea… Sisse läksin tagumisest väikesest uksest ja jõudsin suurde saali. Põnev oli, aga üsna kiirelt läksin samat kaudu välja ka – pime ja jube külm oli! Imestasin veel, et kuidas seal üldse kauem viibida saab..

Mai Kroonmäe

näituse koordinaator

Kui R.A.A.A.M.-i teatrietendusi, “Detsembrikuumuse” filmivõtteid jms erandlikke sündmusi mitte arvesse võtta, mäletan mina vaksalit ainult õnnetult seisvana. Aga vanadelt piltidelt olen ikka vaadanud, et küll oli hoone, elu täis ja puha. Lausa veider mõelda, mis seal hoones kõik kunagi toimunud on ja kes sealt läbi käinud ja mööda sõitnud.
Väike fun fact ajaloohuvilistele ka: Vaksalil on olnud sildid “Taps”, “Тапа” ja “Tapa”.

Kaari Aupaju

press ja turundus

Mai Kroonmäe

näituse koordinaator

Kelly Vildek

orienteerimise juht

Mäletan rongijaama täpselt sellisena nagu ta praegu on:räämas ning millegi uue ootuses. Ainukesed mälestused on jutud vanematelt ning vanaemalt, kes terve elu Tapal on elanud ja raudteel töötanud.

Kristel Külmallik

sponsorlus

Ma mäletan,et kui väike olin, siis oli raudteejaama juures ka purskkaev. See küll ei töötanud enam, kuid see tundus kuidagi väga lahe asi ja seda vaadates ma alati lootsin, et ehk kunagi sealt veel vett purskama hakkab. Kuid siis lammutati see täitsa maha. Raudteejaama hoonet vaadates loodan, et vähemalt selle maja kunagi taastatakse.

Kelly Vildek

orienteerimise juht

Kristel Külmallik

sponsorlus

Perit Võlli

talgujuht ja mälestuste koguja

Mul on mõnesmõttes kahju, et ma olen nii hilja sündinud ja mul pole olnud võimalust selles võimsas vaksalis rongi oodata. Aga olen siiski õnneseen, sest oma eelmise suve veetsin olles abiks suvelavastusel “Aleksei Karenin” ja ma näen seda hoonet iga päev oma koduaknast. Selles majas on müstilisust ja maagiat.

Laura Evisalu

kohviku pidaja

Mul on üks väga ähmane mälestus, kus ootan ema ja vennaga Tapa raudteejaama ootesaalis Tallinnasse minevat rongi ja joon kõval toolil istudes väga vesise maitsega apelsinimahla. Selles mälupildis on ootesaal tohutult suur, helepruunides toonides ja pisut tolmune. Kui nüüd paar aastat tagasi suletud jaamahoonesse pildistama sattusin, hakkas mulle tunduma, et kujutasin seal istumist ainult ette, sest kõik ruumid asetsesid hoopis teistmoodi ja seintelt koorus natuke erksamaid värve, ainult tolm oli sama – seda oli isegi rohkem.

Perit Võlli

talgujuht ja mälestuste koguja

Laura Evisalu

kohviku pidaja

Helen Marts

disain ja kujundus

Vaatamata sellele, et minu mälestustes hõõgub vaid üks kaduv mälupilt Tapa raudteejaama ootesaali külastusest oma elu esimese rongisõidu eel, olen põlise Tapakana alati jaamahoonet justkui kodu sümboliks pidanud. Just see aukartust äratav, kuid kahjuks aeglaselt hääbuv Tapa jaamahoone on see, mida sünnikodu külastama minnes esimesena rongiaknast heldinult imetlema jään. Loodan, et kunagi tuleb päev, mil õhtupimeduses rööpaid mööda Tapa poole vuhisedes hämara jaama asemel hoopis juba kaugelt kutsuvaid hubaselt helendavaid aknaid näen…

Egert Piksar

veebidisain ja koduleht

Mina käisin seal esimest ja viimast korda salaja poistega läbi vana õhušahti või tagavaraväljapääsu kaudu, kust sai siis maa alt rongijaama sisse. See tundus väga õudne koht olevat, kus polnud mitte keegi kunagi käinud. Ju siis oli nii hirmus, et peale esimest korda käimist jäi see ka viimaseks.

Helen Marts

disain ja kujundus

Egert Piksar

veebidisain ja koduleht